Kuresoo käekäik mais 2013

Käisin peale üle-Eestilist välitööringi vaatamas ka Soomaal asuvat Kuresoo taastamisala, kus esimesena Eestis katsetatakse suurtel pindaladel kuivendusest rikutud raba ja siirdesoo taastamist. 

Taust: Kraavide sulgemise algne projekt tehti valmis ELF-i poolt (link) juba 2007. aastal, kuid töödeni jõudis asi alles 2011. a ERF-i rahade toel ning RMK teostusel. Paisud rajati 2011-2012 talvel, samuti võeti ligikaudu poolelt alalt maha kuivenduse mõjul peale tunginud männimets. 2012-2013 talvel parandati ära ka algne projekteerimisviga, mille tõttu rajati algselt suurema languga rabarinnakul liiga suurte kõrgusvahedega paisud. Vigade parandusena kühveldati kokku siis esmaste puitpaisude vahele päris palju turbatamme, mis peaks ka rabarinnakul nüüd veetaseme kõrgemal hoidma. Niisiis on see ala olnud kõrge, loodusliku raba sarnase, veeseisuga ühe suve ja talve. Rabade puhul loetakse võtmeküsimuseks turbasamblaid ning nende kasv sõltub omakorda peamiselt suvisest veetaseme madalseisust - 2012 suvi oli selle nurga alt vaadates väga soodne, sest pikemat põuda polnudki.

Kildu-Tõramaa teelt avanes igatahes väga kena vaade taastamisalale. Õitsevast villpeast on puudest puhastatud osa lausa valge ning tõusev rabarinnak lisab sellele veel oma efekti.

 

Villpead on kõikjal, kuid eriti palju on seda just rabarinnakul ning kõrgema veeseisuga kraavide läheduses.

 Ülemisel pildil on näha ka hajusat turbasammalt täiskasvanud kraav, kuid see kraav oli ka enne taastamistöid suhteliselt täis kasvanud.

Mööda kraavikaldaid liikudes hakkab silma muraka hea käekäik, sest see taim juba kohati üsna tihedalt koloniseerunud ka paisude rajamisel täiesti paljaks lükatud kraavikaldad.

 

Murakat oli nõnda palju, et saaks juba taastamise positiivse küljena välja tuua. Loodame, et marja kah tuleb.

Kõige tugevam on paisutamise mõju rabarinnakust ülesvoolu, kus liikumine on muutnud võrreldes endisega silmatorkavalt raskemaks. Turvas on muutunud palju kohevamaks ning oht kummikut üksinda turritama jätta on täiesti olemas - kuivenduse mõju ajal sellist probleemi ei olnud. Selles soo-osas on kõikjal näha intensiivset turbasambla pealetungi, peamiselt mätaste laienemise teel.

 

Pildi ülemisest servas on näha laienev turbasambla mätas, mis tungib peale varem valdavalt ilma samblakatteta ja kuivanud kanarbikuga kaetud "mustadele" aladele. Selline pilt avaneb praktiliselt igal pool kõrgemas soo osas - turbasammal on kohati jõudnud katta ka 2011-2012 talvel mahavõetud ning mahajäänud puud.

Vanade kraavivallide kraavi lükkamine tundub olevat samuti hea mõte - ühelt poolt kaovad ära kunstlikud, kehvasti taimestuvad vallid  ning teisalt on kraavides ujuvad turbapadjad heaks kasvukohaks ka turbasammaldele. Kohati olid sellised nomaadmättad jäänud ankurusse paisude taha, ühest selliset ka allolev pilt.

Sellised "saared" peaksid seega kiirendama kraavide lõpilikku kinnikasvamist ning vähendama paisude purunemise ohtu.

Turbasambla pealetung pole rabarinnakul olnud niivõrd intensiivne, kuid villpeauputuse varjus on ka seal tekkinud ja/või laienemas turbasambla kolded. Allolev pilt on tehtud otse paisu kõrvalt, alalt mis oli ilmselt intensiivse tallamise all. Pildi alumises osas paistab pisut ka paljaks lükatud kraaviservale iseloomulikku värsket turvast, kus on end sisse seadnud murakas.

Üldiselt on seega taastumine olnud vägagi edukas, seda ilmselt siis inimese tegemiste ning soodsa ilmastiku koosmõjus. 

Mõned mitte-nii-toredad asjad hakkasid aga ka silma. Rabarinnaku ees on üldiselt hakanud võimasalt üles tulema mainitud villpea ning kohati ka pilliroog. Uute turbatammide rajamisel on aga sealsest õhukesest turbalasundist läbi kaevatud ning mineraalset pinnast on peale paisude jagunud ka kraavide kallastele. Sellistes kohtades on kahjuks hakanud kasvama soole üsna mitteomane taimestik. Õnneks on see probleem vast ajutise iseloomuga ning paraneb aja jooksul iseenesest.

Turbapaisud on aga tehtud liiga "lühikesed", enamasti voolab vesi neist lihtsalt mööda. See pole probleem laugematel aladel ning väiksema valglaga kraavidel, kus veehulgad ja -kiirused on väikesed ja seetõttu erosiooni oht pisike. Kuid suurema languga aladel võib sellest kujuneda tõsine probleem, sest pidevalt suure kiirusega voolav vesi ei lase kraavil kinni kasvada ning uuristab endale lõpuks lihtsalt lookega uue sängi. Pildil on näha rabarinnaku ees asuvast turbapaisust paremalt mööda voolav vesi.

Positiivse mätta otsast vaadates on näha karusambla levimine alles talvel valminud paisu lähedal.

Kõige suurem on see probleem peakraavi ja eelviimase külgkraavi ristumiskoha lähedal, kus turba kokkuvajumise tõttu tekkinud maapinna kallakust mööda voolab vesi külgkraavi turbapaisust mööda otse peakraavi. Pildil on peakraav kõrgete mändide ääres ning vesi voolab vaatajast eemale.

See polekski siin ilmselt väga suur probleem kui peakraavis oleks vesi kõrgel st arvestavat kõrguste vahet ei tekiks ning veevool oleks vaikselt ülepinnaline. Kahjuks on aga peakraavi viimane puitpais nihkunud ning ei hoia enam veetaset sellel lõigul üleval. 

 See oli ka ainuke külastatud pais millel oli tõsisem häda man. Kahjuks on see tulija jaoks esimene (ainuke purre üle puhastatud teeäärse kraavi on just peakraavi suudme juures) ja võib omada seega külastajale tegelikust suuremat ja kahjuks negatiivset mõju. Tuleks seega kiiresti korda teha.

Kokkuvõtteks võib aga veelkord terviseks võtta ning hoida pöialt, et tuleks vihmane suvi. Viimast mitte vist väga avalikult.

Tatsamise teisel poolel hakkas aga soo taastamisalale igati kohaselt vihma tibama...

Lõpuks panen ühe niisama ilusa pildi kinnikasvas kraavis õitsevast ubalehest ja villpeast.

 .